Vanast laudast sai suvetuba

 Maal vanaema juures on suur kõrvalhoome, mille ühes otsas on palkidest ait ja teises otsas endine laut, neid ühendab rehealune. Oma lapsepõlvest mäletan lehma, lambaid, vasikat, seapõrsast ja kanu ning igasuviseid heinategusid ja lakas magamist.
Aastakümneid seisis laut hämara kolakogumise kohana. Vahepeal küll viskasin sealt vanad autojupid ja kõlbmatu ehitusmaterjali välja ning ehitasin muldpõranda asemele korraliku laudpõranda, kuid kolu kogunes edasi.

Üritasin ruumi siiski korrastada - lupjasin seinad ja laed - ning panin üles kangaspuud, millel sai mõnikümmend meetrit kaltsuvaipugi valmis kootud.

Ükskord aga tekkis ootamatu võimalus saada mitmekümne korraliku akna omanikuks, mis taheti muidu prügimäele viia. Otsustasime Tõnuga panna lauda kolme välisseina aknad ning tekitada sellega suvetuba, mida hakkasime naljaga pooleks klaaspaviljongiks hüüdma.

Tassisime kola välja, võtsime seinte sisevoodri maha ja kärutasime seina sees olnud saepuru prügimäele. Lubjatud lae otsustasime üle lubjata ja kõrged vundamendid nähtavale jätta. 

Ehituse käigus selgus tõsiasi, et pea ükski kandev tala polnud kuigi usaldusväärne. Seepärast tuli seinad tungrauaga üles tõsta ja uued prussid asemele panna.

Kui järg akendeni jõudis, hakkas klaaspaviljong juba ilmet võtma. Uued prussid katsime hiljem pealt vanade halliksläinud laudadega ja lõpptulemus jäi "nagu vana".

Siseviimistluses kasutasime siiski uusi kuuselaudu, mille peitsisime heledamaks. Lühikestes seinajuppides panime tuuletõkkeks paksu papi.
Aknaraamid vajasid vaid pesemist, kitt ja värv olid heas korras.

Siin on veel mõningaid pisitöid vaja teha, kuid paviljong on juba kasutusse võetud.

Öisel ajal annavad valgust nii lambid kui laternad.
Ja loomulikult küünlad.