Ühe lõpp ja teise algus

Neli kuud oli avatud minu kolikamber, kus veetsin palju toredaid tunde midagi uut leiutades-õmmeldes. Mul on hea meel, et sain seda proovida. Praeguseks on kolikamber oma poe kinni pannud. Aitäh kõigile, kes mu tegemisi toetasid!

Mina aga lähen edasi uute teemadega.
Hakkasin käima torditegemise kursustel, mida ma enda jaoks ka torditeraapiaks kutsun. Niivõrd tore on meie juhendaja Airi Püss Väike-Maarjas ja vahva on ka meie väike õppijate rühm.

Riputan teistelegi proovimiseks-vaatamiseks küpsetiste pilte ja retsepte.

Keelest ja kirjadest

Kasutan oma puitesemete kaunistamiseks ladinakeelseid taimede nimetusi.
Mõtlen siinkohal sooja tänutundega oma botaanika õppejõule Maie Toomile, kellega koos me tudengitena Vapramäe metsades ja mujalgi käisime herbaariumi jaoks taimi kogumas. Tema õpetas meid märkama ka selliseid taimi, mille kohta tavainimene ütleb "üks rohi kõik".
Ladinakeelsed nimed on mulle endalegi üllatuseks kolmkümmend aastat meeles püsinud.

Kolikambrist

Ühel hetkel sai asju liiga palju.
Nõukaaegse inimesena ei saanud ju midagi ära visata, kuid uusi ja ilusaid asju hakkas muutuma aina rohkem kättesaadavaks. Olles külarätsepa lapselaps, olin maast-madalast harjunud ära kasutama ka õmblemisel tekkivaid ülejääke, ja korralik kaltsukott on alati mu majapidamisse kuulunud.
Mingil hetkel sai selgeks, et kogu varutud kraami ei õnnestu ka parima tahtmise juures oma korteris ja maakodus ära kasutada. Juhuslikult sattus mu teele kodulehekülg Rootsis toimetavast ühe-naise-firmast, kes disainis ja müüs vana mööblit, ning siis see klõps mu peas käis: just sellist poodi tahaksin minagi pidada. Juurde pakuks mööbliga sobivat tekstiili, sest sellega saan ma ise hakkama.
Töökoja mõte tekkis siis, kui mõistsin, et ega seda mööblit mul nii palju ka pole, et järjest võtta oleks. Seega võiks inimestele nende oma igavaks muutunud kolu jälle kenaks muuta.