Ühel hetkel sai asju liiga palju.
Nõukaaegse inimesena ei saanud ju midagi ära visata, kuid uusi ja ilusaid asju hakkas muutuma aina rohkem kättesaadavaks. Olles külarätsepa lapselaps, olin maast-madalast harjunud ära kasutama ka õmblemisel tekkivaid ülejääke, ja korralik kaltsukott on alati mu majapidamisse kuulunud.
Mingil hetkel sai selgeks, et kogu varutud kraami ei õnnestu ka parima tahtmise juures oma korteris ja maakodus ära kasutada. Juhuslikult sattus mu teele kodulehekülg Rootsis toimetavast ühe-naise-firmast, kes disainis ja müüs vana mööblit, ning siis see klõps mu peas käis: just sellist poodi tahaksin minagi pidada. Juurde pakuks mööbliga sobivat tekstiili, sest sellega saan ma ise hakkama.
Töökoja mõte tekkis siis, kui mõistsin, et ega seda mööblit mul nii palju ka pole, et järjest võtta oleks. Seega võiks inimestele nende oma igavaks muutunud kolu jälle kenaks muuta.
No comments:
Post a Comment